Ma pole päris ammu miskit kirjutanud. Ilmselt selle pärast, et kooli algus ja mega palju teha. Kõike muud juurde ka veel. Viimasel ajal masendav olla olnud ka ja ma ilmselt kirjutaks ka siia ainult mingit väga masendavat teksti. Mul on vahepeal mingid hood, kus mul tuleb tahtmine lihtsalt mingit lambi teksti kirjutada, mida ma olen ka teinud. Nüüd ma mõtlen, kas ma peaks mõne neist siia üles panema, et te, kes te seda loete, saaksite natuke aru mu väga segasest mõttekäigust, millest ma ise ka hästi aru ei saa. Panen siis siis ühe jupikese, mille ma kirjutasin vist eelmise aasta sügisel ( see nõuab mult praegu eriti palju julgust ).
Ma ei taha elada
vales, ma valetan endale, teised valetavad meile ja meie valetame neile. Mul on
süda õiges kohas, aga seda varjutavad ajud mu kommertslikus kolbas. Ma tahan
leida rahu kõikides oma meeleelundites, aga meel ei oska teed leida. Miks
ainult vahel, korraks on olemas selgushetki. Need võiksid olla olemata, sest
nad annavad aimu sellest, mis võiks olla, milleks ma suuteline olen, milleks
maailm suuteline on. Kõik see potentsiaal, raisus, meie endi kivikõvades
kolpades kinni. Ma ei taha elada. Ma tahan olla parem sellest, kes ma olen, kas
see on võimalik? Kas maailm saab olla parem või kes on maailm? Kes peab parem
olema? Ma tahan olla ufo. Ma olen kinni paneelmajades ja twilighti saagades,
maxfaxtori jumestuskreemis ja sirgendajas. Ma olen vangis, aga ma tahan vabaks.
Kus on vabadus? See maailm ongi vangla ja sellepärast ma ei tahagi elada. Ma
tahan olla. Selgus, oh miks sind on nii vähe. Vaikus on parim selgus, vaikuses
me kuuleme kõige paremini. Vaikus avab meie silmad, vaikigem, aga kes seda suudab?
Mina tahan vaikida, sest ma tahan näha. Tahan olla parem kui ma olen , tahan
näha selgelt ja kindlalt. Kui saabub surm, saabub ka vaikus, saabub selgus.
