Mina valisin Ütlen avalikult, ausalt ja piinlikust tundmata, et protestisin erakondluse vastu ja valisin üksikkandidaadi. Mul läks õnneks, kuna minu valimisringkonnas oli mõistlik inimene, keda valida, aga kui uurisin valimislehel teisi üksikkandidaate, siis tekkis üpriski nukker tunne. Ei ole kedagi valida! Oli inimesi, kõrghariduse ja ilmselt kõrgemal positsioonil olevate töökohtadega. Kahjuks oli mitmeid ka põhiharidusega või siis lausa ilma põhihariduseta ja töötuid. Milline neist viimasest kolmest peaks valijat siis kutsuma neid valima ?! Mitte, et ma kuidagi teeks maha põhiharidust või alavääristaks inimesi madala haridustasemega, sest teatavasti haridus ei näita ju haritust, aga siiski riigikokku ennast ja enda vaateid esindama, valiksin siiski inimese, kes loodetavasti teab minust rohkem (vähemalt selles vallas).Tundub kuidagi imelik valida riigikokku inimest, kes ei ole suutnud isiklikus elus välisel hinnangul "hakkama saada" olles töötu ja ilma põhihariduseta. Kuidas ta peaks siis hakkama saama veel suurema koormuse ja vastutusega?
Tegelikult, mis poliitikahuviline mina ka olen. Täidan lihtsalt oma kodanikukohust ja loodan, et riigis ikka asjad paremuse poole läheks. Asjasse liigselt süübimine tekitab ainult stressi. Pigem üritan olla ise parem inimene ja kodanik ning läbi selle riigi toimimisele kaasa aidata, kui süübida poliitikute kemplemisse ja siis seda kommenteerida. Teadagi on tõsiasi, et jagatud probleem on pooleteisekordne probleem, seega hoian end Toompea jamadest eemale ja vaatlen seda kuskilt kaugelt Lõuna-Eesti metsade vahelt. Las nemad teevad seal oma tööd ja las nad teevad seda rahus.
Pole siia ammu midagi kirjutanud ja huvi pärast lugesin läbi ka oma eelnevate aastate postitused. Selline naljakalt imelik tunne oli. Ma nagu oleks vaadelnud kahe aasta tagust ennast eemalt. Ma oleks nagu lugenud teise inimese teksti. Tore oli - õppisin jälle midagi enda kohta. Loodan, et järgmine postitus ei lase end nii kaua oodata.
Põnev oli veel see, et kuigi ma pole ikka väga ammu postitanud, siis blogi vaatamisi oli siiski ja seda kahest riigist - Eestist ja Ukrainast (?!?!). Olen südames ja mõtetes nendega.
Tegelikult, mis poliitikahuviline mina ka olen. Täidan lihtsalt oma kodanikukohust ja loodan, et riigis ikka asjad paremuse poole läheks. Asjasse liigselt süübimine tekitab ainult stressi. Pigem üritan olla ise parem inimene ja kodanik ning läbi selle riigi toimimisele kaasa aidata, kui süübida poliitikute kemplemisse ja siis seda kommenteerida. Teadagi on tõsiasi, et jagatud probleem on pooleteisekordne probleem, seega hoian end Toompea jamadest eemale ja vaatlen seda kuskilt kaugelt Lõuna-Eesti metsade vahelt. Las nemad teevad seal oma tööd ja las nad teevad seda rahus.
Pole siia ammu midagi kirjutanud ja huvi pärast lugesin läbi ka oma eelnevate aastate postitused. Selline naljakalt imelik tunne oli. Ma nagu oleks vaadelnud kahe aasta tagust ennast eemalt. Ma oleks nagu lugenud teise inimese teksti. Tore oli - õppisin jälle midagi enda kohta. Loodan, et järgmine postitus ei lase end nii kaua oodata.
Põnev oli veel see, et kuigi ma pole ikka väga ammu postitanud, siis blogi vaatamisi oli siiski ja seda kahest riigist - Eestist ja Ukrainast (?!?!). Olen südames ja mõtetes nendega.
