"If we're all alone, then we're all together in that too!"

Lugesin täna Kertu Rakke raamatu "Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud" eessõna ja sulgesin kaane sama targalt kinni tagasi. Kirjutada raamat selleks, et lihtsalt ... kirjutada raamat. Feels like she's only in it for the fame!

"Ära kunagi unusta, et oled eriline ...

...nagu kõik teisedki !"

Täna sõitsin bussiga Tartusse. Terve buss oli täis ja samamoodi täis oli minu pea, mis pulbitses igasugustest mõtetest.

Ma istusin ühe kuskil 40ndates daami kõrval, kes ilmselt oli venelane, sest ta luges venekeelset raamatut. Tavaliselt Sa alati loodad, et bussis keegi sinu kõrvale ei istu. Tundub, et su isiklik ruum on kuidagi rikutud ning tahaks ju seal kahe tooli peal korraga lebotada koos oma kodinatega. Kuna täna oli aga buss puupüsti rahvast täis, siis pidin selle privileegi unustama. Seal bussis siis sõites ja istudes selle proua kõrval, mõtlesin, et tegelikult on väga hea kellegi kõrval istuda. Te ei pea üksteisele mitte midagi ütlema. Sa ei pea talle mitte midagi seletama ega põhjendama. Teie vahel on kahe võõra viisakus ja austus ning teid ühendab veel sama teekond. Elus vist ongi nii. Sa pead leidma endale inimese, kes istub sinuga terve teekonna koos. Te võite teha erinevaid asju, võibolla naerda, võibolla tülitseda ja nutta, aga ta istub su kõrval ikka edasi, sest Teil on ühine teekond ja ühine siht.

Arvasin, et ma jään alati kõige ja kõikide vastu protestijaks ja õigluse taganõudjaks. Mida aeg aga edasi läheb, seda rohkem mõistan, et elu lihvib ka minu nurgad. On see hea või halb, mine võta kinni. Ühest küljest on ju maailma vaja inimesi, kes seda paika üritaksid paremaks muuta ja kes on piisavalt julged, et ebaõigluse vastu kõva häälega võidelda. Samamoodi võitlesin ma ka blondeerijate, geelküünte ja tobeda reidikeele vastu. Maailm tundus palju must valgem kui nüüd. Piirid hägustuvad ning kõik on justkui hall mass. Arvan, et see on mõnes mõttes väga hea. Ma ei vaata enam seda mannekeeni sarnast tüdrukut kui mingit ebameeldivat usukuulutajat. Pigem tundub ta mulle kui eksinud hirv autotuledes, kes jookseb valgusvihus. Ainult et tema valgusvihuks on kaubamaja tuled ning tagant hirmutab teda auto asemel ühiskonna surve. Mul on temast kahju ning tekib tahtmine teda tagasi metsa aidata, et ta taasleiaks oma tee. Kas me aga saame kustutada neid massiivseid kaupluste tulesid? Ei. Me ei saa kustutada autotulesid, sest vastaseljuhul ei näe me teed ja ainuke võimalik variant on avarii. Iga hirv peab ise olema piisavalt nutikas, et ta hüppaks valgusvihust välja. Kui ta seda ei suuda, siis jääb meil üle lihtsalt vaadata, kuidas ta end surnuks jookseb ja talle kurvalt kaasa tunda. 

Niimoodi olen ma hakanud vaatama kõiki inimesi. Ma arvan, et see on hea. Mul on meeletult palju vähem arusaamatusi, tülisi, vaidlusi. Ma ei karju ega pahanda nende eksinud kitsekeste peale, vaid ma üritan neid puht südamest aidata.

Doris Kareva


***

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.