Arvasin, et ma jään alati kõige ja kõikide vastu protestijaks ja õigluse taganõudjaks. Mida aeg aga edasi läheb, seda rohkem mõistan, et elu lihvib ka minu nurgad. On see hea või halb, mine võta kinni. Ühest küljest on ju maailma vaja inimesi, kes seda paika üritaksid paremaks muuta ja kes on piisavalt julged, et ebaõigluse vastu kõva häälega võidelda. Samamoodi võitlesin ma ka blondeerijate, geelküünte ja tobeda reidikeele vastu. Maailm tundus palju must valgem kui nüüd. Piirid hägustuvad ning kõik on justkui hall mass. Arvan, et see on mõnes mõttes väga hea. Ma ei vaata enam seda mannekeeni sarnast tüdrukut kui mingit ebameeldivat usukuulutajat. Pigem tundub ta mulle kui eksinud hirv autotuledes, kes jookseb valgusvihus. Ainult et tema valgusvihuks on kaubamaja tuled ning tagant hirmutab teda auto asemel ühiskonna surve. Mul on temast kahju ning tekib tahtmine teda tagasi metsa aidata, et ta taasleiaks oma tee. Kas me aga saame kustutada neid massiivseid kaupluste tulesid? Ei. Me ei saa kustutada autotulesid, sest vastaseljuhul ei näe me teed ja ainuke võimalik variant on avarii. Iga hirv peab ise olema piisavalt nutikas, et ta hüppaks valgusvihust välja. Kui ta seda ei suuda, siis jääb meil üle lihtsalt vaadata, kuidas ta end surnuks jookseb ja talle kurvalt kaasa tunda. 

Niimoodi olen ma hakanud vaatama kõiki inimesi. Ma arvan, et see on hea. Mul on meeletult palju vähem arusaamatusi, tülisi, vaidlusi. Ma ei karju ega pahanda nende eksinud kitsekeste peale, vaid ma üritan neid puht südamest aidata.