Ad cogitandum et agendum homo natus est - inimene on sündinud mõtlemiseks ja   tegutsemiseks.

He keeps me warm... at least he did and still does it in my heart! Love is patient

I can still see all the scars, that remain.

  Ma pole päris ammu miskit kirjutanud. Ilmselt selle pärast, et kooli algus ja mega palju teha. Kõike muud juurde ka veel. Viimasel ajal masendav olla olnud ka ja ma ilmselt kirjutaks ka siia ainult mingit väga masendavat teksti. Mul on vahepeal mingid hood, kus mul tuleb tahtmine lihtsalt mingit lambi teksti kirjutada, mida ma olen ka teinud. Nüüd ma mõtlen, kas ma peaks mõne neist siia üles panema, et te, kes te seda loete, saaksite natuke aru mu väga segasest mõttekäigust, millest ma ise ka hästi aru ei saa. Panen siis siis ühe jupikese, mille ma kirjutasin vist eelmise aasta sügisel ( see nõuab mult praegu eriti palju julgust ).

      Ma ei taha elada vales, ma valetan endale, teised valetavad meile ja meie valetame neile. Mul on süda õiges kohas, aga seda varjutavad ajud mu kommertslikus kolbas. Ma tahan leida rahu kõikides oma meeleelundites, aga meel ei oska teed leida. Miks ainult vahel, korraks on olemas selgushetki. Need võiksid olla olemata, sest nad annavad aimu sellest, mis võiks olla, milleks ma suuteline olen, milleks maailm suuteline on. Kõik see potentsiaal, raisus, meie endi kivikõvades kolpades kinni. Ma ei taha elada. Ma tahan olla parem sellest, kes ma olen, kas see on võimalik? Kas maailm saab olla parem või kes on maailm? Kes peab parem olema? Ma tahan olla ufo. Ma olen kinni paneelmajades ja twilighti saagades, maxfaxtori jumestuskreemis ja sirgendajas. Ma olen vangis, aga ma tahan vabaks. Kus on vabadus? See maailm ongi vangla ja sellepärast ma ei tahagi elada. Ma tahan olla. Selgus, oh miks sind on nii vähe. Vaikus on parim selgus, vaikuses me kuuleme kõige paremini. Vaikus avab meie silmad, vaikigem, aga kes seda suudab? Mina tahan vaikida, sest ma tahan näha. Tahan olla parem kui ma olen , tahan näha selgelt ja kindlalt. Kui saabub surm, saabub ka vaikus, saabub selgus.

Rüblikud on suuremaks kasvanud.











Mina olen ainult töööööd teinud. Samas ka inimesi avastanud, huvitav.

Ükspäev nägin Tartu linnaliinibussi peal ühte väga huvitavat väikest tüdrukut. Ta võis olla umb 6-7aastane. Ta oli koos oma isaga. Tüdruk istus akna ääres toolil ja vaatas aknast välja. Ma ei tea kas ma kujutasin seda ett, aga selle väikse tüdruku silmades oli midagi nii täiskasvanulikku. Neis oli nii palju muret, kurbust. See pilk lihtsalt, see on mind päris pikalt kummitanud.

Väikesed kiisupojad saime

Üks on triibuline nagu kassitoidu reklaamis

Ja teine nagu väike nahkhiir

Pingelangus

Jah, see on võimalik, mul on gümnaasium läbi. Eksamid tehtud. Üks eluetapp on möödas lõppenud, aga nagu öeldakse, et iga asja lõpp on millegi algus. Aga omamoodi kurb on ikkagi. Nüüd peab päriselt suureks saama ja hakkama mõtlema, mida edasi teha. Jään ilmselt igatsema neid koolipäevi, kui kõigil flippis ära ja me lihtsalt lasime minna. Üleloomulikud jõud ennustasid mulle helget tulevikku, aga eks me siis näe. Neilt sain ma veel igasugu huvitavaid asju teada ( I want to know who is Erik ?!?).

Grete ...
Ta läks ära ..
:'(:'(:'(

Tegelikult on mul mõtekaid mõtteid, mida siia kirja panna, aga ma pean neid veel koguma.

Mõned lahedad naised, kes on leidnud tee minu arvuti kasutadesse ..

I see the scars that remain

Lutsus

Väike õppimine, vallutame raamatukogu ..

Terekest ETIKETT!

   Selle postituse tegemine segab väga mu keskendunud õppimist, aga ma ei suuda seda ka tegemata jätta. Lihtsalt uskumatult vihaseks võivad osad inimesed mind oma jutuga ajada. Luban, et kui selle ära kirjutan, siis jätkan intensiivset tööd :)


 Kõrini on inimeste ebavajalikust, teravast kommenteerimisest. Eriti sel puhul, kui tegelikult polekski õigust oma suud üldse lahti teha.
  Mõtleme nüüd mida selga panna ....

Variant 1

Variant 2

                                                                                         

Osade tüdrukute peas tundub, et õigem ja ilusam on variant 1. Ja nad julgevad veel kommenteerida varianti nr 2-e kommentaaridega nagu "etikett ei luba". Inimesed on imelikud, õelad, ülbed ja endast eriti heal arvamusel. Mul pole sõnu lihtsalt! 

                                           :)

Kes tahab, see loeb

 See on siis minu esse, mis valmis kodanikupäeva raames. Mõningad on viimasel ajal soovi avaldanud, et tahavad seda lugeda. Aga palun ..

(see on vist parandamata versioon, nii et vabandan igasuguste kirjavigade pärast)

   Kodanikuks kasvanud

   Mari Anton

  Kodanik tähendab inimest, kellel on selle riigi kodakondsus, kus ta elab. Kodakondsuse saame me kas siis sündides või taotledes. Õiguslikust vaatevinklist on see tõesti nii. Kodanikuks tuleb aga kasvada.

   Tiit Ojasoo on ühes oma interviuus öelnud: „Lihtsam on olla eurooplane, kui olla eestlane.“ Ma nõustun täielikult selle väitega. Eesti riigi väiksuse ja rahva vähesuse tõttu, on igaüks oluline. Kõigil on võimalus midagi ära teha. See nõuab meilt vastutust. Vastutada aga reeglina ei taha keegi. Seda õpetatakse meile küll koolides, kus see probleem eredalt ka silma paistab. Kas või ürituste korraldamisel, kus üldjuhul ei ole kellelgi soovi olla „eestvedaja“, sest tema vastutab. Tihtilugu valitseb õpetaja mis tahes küsimuse peale klassis vaikus. Keegi ei julge midagi öelda, sest me vastutame oma sõnade eest. Seda tuleb ette ka mujalgi, mitte ainult koolis. Inimesed peavad olema eneseteadlikud. Olgem iseenda peremehed, teadkem oma otsuseid ja nende tagamaid. Sellest kõik algabki. Kui ei ole julgust igapäevaste asjade eest vastutada, siis kuidas peadaks julgema vastutada selle eest, et olla kodanik. Euroopas elamist võib võrrelda elamisega kortermajas. Üks korter on Eesti riik ja selles elavad inimesed on eestlased. Teised korterid on teised riigid ning nende elanikud. Enda peret teatakse kõige paremini ning seetõttu on ka tülid suuremad ja lähevad rohkem hinge. Samas me ei lahku iga väiksema probleemi pärast. Olgu need siis kas tehnilised probleemid või suhete keerdkäigud. Võib ju korraks ära käia, aga alati tuleb tagasi tulla, et rahu majja lüüa. Selline kokkuhoidmine tekib kooskasvamise kaudu, ühiste eesmärkide ja üksteisele andestamise teel. Seda tuleb kõigile lapsest peale õpetada. Siit ka teadatuntud tõde, et kõik algab kodusest kasvatusest. Aga nii on!  Dream Foundationi selle aastase uuringu järgi, milles küsitleti 1216 noort, ütles 60% vastanutest, et tahavad oma õpinguid jätkata välismaal ja vaid 10% oli kindel, et eestimaal õppimine on nende kindel valik. Eestisse naasmine ei olnud positiivselt meelestatud. Vaid 46% arvas, et tuleb tagasi ja ligi 32% pidas seda väga ebatõenäoliseks. Meie noorsugu on nagu puberteetlik laps peres, kes mässab ja märatseb. Neile tundub, et kodu on viimane koht, kus üles kasvada ja oma unistused täide viia. Tavaliselt suuremaks saades peaks me sellest välja kasvama, aga seda saame me alles paari aasta pärast teada, kas Eesti vabariigi aegseltel lastel on piisav kodune kasvatus.        

    Kui kõrvalkorteris vaieldakse, kuuleme ainult mõminat, mis läbi seinte kostub. Päris täpselt ei tea keegi, mis seal toimub. Balti riigid on meie naabrid, kellega me ühel korrusel elame ning kelle käekäiguga me kõige paremini kursis oleme, sest neid tunneme kõige paremini. Suured riigid nagu Prantusmaa, Saksamaa- nemad elavad seal kõige kõrgemal. Nende probleemide kohta kuuleme läbi kolmandate isikute. Meie näeme vaid nende välist sihilikult kujundatud muljet. Nemad on need toredad ja edukad naabrid, kellelt sa julged minna küsima soola või suhkurt, sest on teada, et nendel seda on. Katusekorteri elu koos selle meluga tundub alati toredam, lõbusam ja palju luksuslikum kui elu alumistel korrustel, aga sageli on suurte pidude miinuseks see, et kõik ei tea üksteist ning sellest tingituna valitseb vastastikune ükskõiksus. Omade keskis võib end aga alati turvaliselt tunda. Eestlane on olla raskem, sest kodus tuleb sul teha ära ka kõik must töö. Samas pärast oma viljade maitsimine on väga magus. Korteriühistule maksad sa oma mitte väga suured maksud ära ning oled õnnelik kui keldris torustik korda tehti, aga sellest pole kasu kui sul endal on korteris torustik umbes või lekib. See mõjutab ka teisi ühistu elanikke, seepärast tuleb enda elamises hoida kõik korras, et elada sümbioosis teistega. Muidugi on lihtsam kolida mujale majapidamisse, kus elab koos palju inimesi ning kerge on kohustustest eemale hiilida, aga siin tulebki jälle mängu vastutus ja kohustus. Kõik on omavahel seotud. Kui sa tunned end inimestega, kellega sa koos elad, lähedust ning hoolid nendest, siis tuleb sellest kohustus ja vastutus nende eest hoolitseda. Ühtekuuluvustunne tekib aga läbi ühiste tegevuste, mida saab meenutada, läbi ühiste kogemuste. Seepärast peaks Eesti riik investeerima kõvasti rohkem raha kodanikualgatusse, huvitegevusse kui ta siiani seda teinud on. Noore võimalus on olla agressiivne ja julge, konkreetsuse ning kõva häälega panna riigis midagi toimuma. Peab aga leiduma tahtmist. Selleks tuleb teha ära eeltöö, milleks on kodanikuks kasvatamine. Eestis on üritusi, millest osa võttes saame me tunda end ühtse rahvana. Kõige suurejoonelisem on muidugi laulupidu, mis toob külmavärinad seljale ja vahest ka pisara silmanurka. Nendel juba väiksest saati käies, võime oma võsukestele süstida vaimu, mis hoiab rahvast koos. Rahva ühtsus lööb välja ka rahvusvahelisel tasandil. Võtame näiteks hiljuti toimunud Eesti-Iirima jalgpalli mängu Tallinnas. Iga eestlane, kes mängu jälgis, võis vihaga öelda ja tunda, et eestlastele oli liiga tehtud. Peale mängu ringi kõndides võis  kuulda, et see oli ka ainukeseks jututeemaks. Enesele aru andmata, tunneme endas lähedust teiste kaasmaalaste ja isamaa vastu. Kui isegi ei ole sümpaatiat teatud spordiala vastu, siis suurvõistluste jälgimine koos sõprade, tuttavate või võõrastega staaadionil annab elamuse, mida ei ole võimalik sõnadesse panna. Võin öelda, et mina olen kasvanud Eesti kodanikuks, sest olen kasvanud pidevas eestluse vaimus. Mina tunnen Eesti vastu tingimusteta armastust. Paljudel seda ei ole ning nad vajavad midagi muud, mis hoiaks neid siin ning selleks võiks olla siinsed inimesed.

Kass tahtis sülle ja hakkas siis väänlema 

                                         Tõmbas kerra ..

               
                                         Peitis pead ...

                                         Rullis ?!

                                         Vaatame kaamerasse..

                                         Jep, ajan tagumiku püsti ..

                                         Kuule nii on päris mõnus ju ...

Üks järjekordne bussisõit koju on ideaalne aeg blogi kirjutamiseks. Järgmise nädala plaanid on mul kõik ära tehtud. Esmaspäeval näen oma lemmikuid Karolit ja Sveni, aga peale selle mööduvad KÕIK mu päevad raamatukogus. Ehk siis õpin terve nädala ja olen omas mullis. Seda pole veel otsustanud, kas Tallinna lähen 24. või 25. Tallinnas on TREFF festival, kus me esineme oma lavastusega veel VIIMAST KORDA. Tegelikult ma ei usu, et see midagi suurt tuleb, sest keskkond on meile täiesti vale. Esineme väljas, kuskil hoovis. Aga festival iseenesest on ülilahe. Ehk siis lähen ikka 24, et mõtteid korra eemale, saada ... eitea, eks näis. Tallinnast tagasi tuleme Gretega juba 26. , kuigi festival kestab veel edasi, aga meil on PIDUUU. Selline kurb lugu on, et meie Greteke läheb suveks USA-sse ja siis toimub tema ja mõnede teiste ärasaatmispidu. Tuleme ilmselt otse rongilt ja lähme Erki juurde ning vallutame Gretega seal Erki toa oma naiste asjadega :D Aga lugu on kurb ja :( Nagu Erki ütles väga tabavalt, et pidu tuleb bittersweet. Tähendab kui kõik läheb nii nagu ma loodan ja unistan ( ehk siis mu eksami tulemused on piisavalt kõrged, et ma saan Inglismaale sisse. Kuigi mu sisetunne oma eksamite suhtes on ülimegasuperhalb ning ma kardan, et mul läksid need reaalselt p*rsse), siis juhtub nii, et Grete tuleb tagasi septembri alguses, aga mina lahkun suve lõpus ehk me ei näegi enam :(:(:(:(:( Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda kurvemaks ma muutun, seepärast pole siiamaani sellele eriti palju keskendunud. Naudin teda veel nii kaua kui saan :)

Siis kui Maril öösel igav on ...

   

Ülihea lihtsalt

A maitea mis mul viimasel ajal shortsidega on ...

Pühapäevane maraton ja 23 kilomeetrit annavad veel siiamaani veidike tunda, aga pole hullu. Kõige rohkem kartsin seda, et ehk läheb mu kassiroll seepärast veidike nahka vedama, aga õnneks veidike soojendust ja lavanärv tegid oma töö. Teisipäevane etendus Genis oli suurepärane. Kuigi see ei olnud tehniliselt kõige parem võrreldes näiteks Pärnu või Tallinna esinemisega, siis vähemalt emotsioonid olid laes! Genis kodupubliku ees on  mulle alati meeldinud mängida.

Okei, ega mu kõik sõbrad ka halvad ei ole. Väga palju on häid. Näiteks oli üliüliüli tore eile üle pika aja kokku saada Taaviga. Vanu sõpru on ikka äge taasavastada.
 Aga Pirogov on üks neetud koht, seda ma ütlen! Ei julge sinna enam pikka aega uuesti minna.

Kas mitte kellelgi ei püsi suu kinni ?! Uskumatu ...

...true that

Südamest südamesse

Love these guys

Lihtsalt , I have no words ....

Tere tore!
Minu eelmine blogi haihtus koos mu muude kontodega. Tuleb siis uus ja parem teha.

Eile oli siis inglise keele riigieksam, mis oli tõesti täiesti ebanormaalselt keeruline. Kõik eksamid on mul siiamaani suhtliselt kehvapoolselt läinud :/ Seepärast on mu kõik unistused ja lootused edaspidiste plaanide osas
purustatud. ( Mõni suutis veel eile ka mu lootusi purustada ) . Seepärast siis Grete kutsus mind kõigepealt korvpalli mängima/vaatama. Nägin peategelase ka ära :D Sealt edasi liikusime siis linna ja linnas saime kokku minu saatusekaaslastega ehk siis klassikaaslastega. Olime peamiselt pirol ja lasime auru välja. Natuke aitas küll. Siis oligi kell palju, umb 00.00  ja mina tahtsin koju magama. Matti oli autga ja nii ta läks.

Nüüd istun ja joon vett. Mõtlen, et mida kuradit ma eile suust välja ajasin. Natuke kahetsen, aga samas nagu öeldakse "sitta sellega!". Edaspidised plaanid on minna Marioniga kuskile päikese kätte vessarit tegema ja õppima.