Kes tahab, see loeb

 See on siis minu esse, mis valmis kodanikupäeva raames. Mõningad on viimasel ajal soovi avaldanud, et tahavad seda lugeda. Aga palun ..

(see on vist parandamata versioon, nii et vabandan igasuguste kirjavigade pärast)

   Kodanikuks kasvanud

   Mari Anton

  Kodanik tähendab inimest, kellel on selle riigi kodakondsus, kus ta elab. Kodakondsuse saame me kas siis sündides või taotledes. Õiguslikust vaatevinklist on see tõesti nii. Kodanikuks tuleb aga kasvada.

   Tiit Ojasoo on ühes oma interviuus öelnud: „Lihtsam on olla eurooplane, kui olla eestlane.“ Ma nõustun täielikult selle väitega. Eesti riigi väiksuse ja rahva vähesuse tõttu, on igaüks oluline. Kõigil on võimalus midagi ära teha. See nõuab meilt vastutust. Vastutada aga reeglina ei taha keegi. Seda õpetatakse meile küll koolides, kus see probleem eredalt ka silma paistab. Kas või ürituste korraldamisel, kus üldjuhul ei ole kellelgi soovi olla „eestvedaja“, sest tema vastutab. Tihtilugu valitseb õpetaja mis tahes küsimuse peale klassis vaikus. Keegi ei julge midagi öelda, sest me vastutame oma sõnade eest. Seda tuleb ette ka mujalgi, mitte ainult koolis. Inimesed peavad olema eneseteadlikud. Olgem iseenda peremehed, teadkem oma otsuseid ja nende tagamaid. Sellest kõik algabki. Kui ei ole julgust igapäevaste asjade eest vastutada, siis kuidas peadaks julgema vastutada selle eest, et olla kodanik. Euroopas elamist võib võrrelda elamisega kortermajas. Üks korter on Eesti riik ja selles elavad inimesed on eestlased. Teised korterid on teised riigid ning nende elanikud. Enda peret teatakse kõige paremini ning seetõttu on ka tülid suuremad ja lähevad rohkem hinge. Samas me ei lahku iga väiksema probleemi pärast. Olgu need siis kas tehnilised probleemid või suhete keerdkäigud. Võib ju korraks ära käia, aga alati tuleb tagasi tulla, et rahu majja lüüa. Selline kokkuhoidmine tekib kooskasvamise kaudu, ühiste eesmärkide ja üksteisele andestamise teel. Seda tuleb kõigile lapsest peale õpetada. Siit ka teadatuntud tõde, et kõik algab kodusest kasvatusest. Aga nii on!  Dream Foundationi selle aastase uuringu järgi, milles küsitleti 1216 noort, ütles 60% vastanutest, et tahavad oma õpinguid jätkata välismaal ja vaid 10% oli kindel, et eestimaal õppimine on nende kindel valik. Eestisse naasmine ei olnud positiivselt meelestatud. Vaid 46% arvas, et tuleb tagasi ja ligi 32% pidas seda väga ebatõenäoliseks. Meie noorsugu on nagu puberteetlik laps peres, kes mässab ja märatseb. Neile tundub, et kodu on viimane koht, kus üles kasvada ja oma unistused täide viia. Tavaliselt suuremaks saades peaks me sellest välja kasvama, aga seda saame me alles paari aasta pärast teada, kas Eesti vabariigi aegseltel lastel on piisav kodune kasvatus.        

    Kui kõrvalkorteris vaieldakse, kuuleme ainult mõminat, mis läbi seinte kostub. Päris täpselt ei tea keegi, mis seal toimub. Balti riigid on meie naabrid, kellega me ühel korrusel elame ning kelle käekäiguga me kõige paremini kursis oleme, sest neid tunneme kõige paremini. Suured riigid nagu Prantusmaa, Saksamaa- nemad elavad seal kõige kõrgemal. Nende probleemide kohta kuuleme läbi kolmandate isikute. Meie näeme vaid nende välist sihilikult kujundatud muljet. Nemad on need toredad ja edukad naabrid, kellelt sa julged minna küsima soola või suhkurt, sest on teada, et nendel seda on. Katusekorteri elu koos selle meluga tundub alati toredam, lõbusam ja palju luksuslikum kui elu alumistel korrustel, aga sageli on suurte pidude miinuseks see, et kõik ei tea üksteist ning sellest tingituna valitseb vastastikune ükskõiksus. Omade keskis võib end aga alati turvaliselt tunda. Eestlane on olla raskem, sest kodus tuleb sul teha ära ka kõik must töö. Samas pärast oma viljade maitsimine on väga magus. Korteriühistule maksad sa oma mitte väga suured maksud ära ning oled õnnelik kui keldris torustik korda tehti, aga sellest pole kasu kui sul endal on korteris torustik umbes või lekib. See mõjutab ka teisi ühistu elanikke, seepärast tuleb enda elamises hoida kõik korras, et elada sümbioosis teistega. Muidugi on lihtsam kolida mujale majapidamisse, kus elab koos palju inimesi ning kerge on kohustustest eemale hiilida, aga siin tulebki jälle mängu vastutus ja kohustus. Kõik on omavahel seotud. Kui sa tunned end inimestega, kellega sa koos elad, lähedust ning hoolid nendest, siis tuleb sellest kohustus ja vastutus nende eest hoolitseda. Ühtekuuluvustunne tekib aga läbi ühiste tegevuste, mida saab meenutada, läbi ühiste kogemuste. Seepärast peaks Eesti riik investeerima kõvasti rohkem raha kodanikualgatusse, huvitegevusse kui ta siiani seda teinud on. Noore võimalus on olla agressiivne ja julge, konkreetsuse ning kõva häälega panna riigis midagi toimuma. Peab aga leiduma tahtmist. Selleks tuleb teha ära eeltöö, milleks on kodanikuks kasvatamine. Eestis on üritusi, millest osa võttes saame me tunda end ühtse rahvana. Kõige suurejoonelisem on muidugi laulupidu, mis toob külmavärinad seljale ja vahest ka pisara silmanurka. Nendel juba väiksest saati käies, võime oma võsukestele süstida vaimu, mis hoiab rahvast koos. Rahva ühtsus lööb välja ka rahvusvahelisel tasandil. Võtame näiteks hiljuti toimunud Eesti-Iirima jalgpalli mängu Tallinnas. Iga eestlane, kes mängu jälgis, võis vihaga öelda ja tunda, et eestlastele oli liiga tehtud. Peale mängu ringi kõndides võis  kuulda, et see oli ka ainukeseks jututeemaks. Enesele aru andmata, tunneme endas lähedust teiste kaasmaalaste ja isamaa vastu. Kui isegi ei ole sümpaatiat teatud spordiala vastu, siis suurvõistluste jälgimine koos sõprade, tuttavate või võõrastega staaadionil annab elamuse, mida ei ole võimalik sõnadesse panna. Võin öelda, et mina olen kasvanud Eesti kodanikuks, sest olen kasvanud pidevas eestluse vaimus. Mina tunnen Eesti vastu tingimusteta armastust. Paljudel seda ei ole ning nad vajavad midagi muud, mis hoiaks neid siin ning selleks võiks olla siinsed inimesed.