In my perfect world you're happy with me 

Sügis ja uus tegutsemisperiood on käes. Viljandisse teatrikunsti ma õppima ei saanud, mis lõi mu mõneks ajaks võrdlemisi rivist välja, kuid nüüd olen ma uut tahtmist täis. Otsustasin oma elus sisse viia paar muudatust. Medkoolis käin ma ikka edasi, aga töölt ma tulin ära. Tegin ära ripsmepikenduste paigaldamise koolituse ning väikse taskuraha eest teen neid. Kui asi kisub raskeks, siis ilmselt otsin ka mingi muu töö. Uru Noorteteatris olen ma sellest aastast juhendaja ( mis juhendaja mina küll olen, aga kogemus omaette) ning liitusin ka Tartu Üliõpilasteatriga. Juba praegu on väga-väga palju tegemist ning ma ei jõua ära oodata, mida see aasta mulle pakub. Kevadel lähen kindlasti ka lavaka katsetele, sest ma ei kavatse oma unistusest loobuda! Ärge tehke seda ka Teie! Do what ever makes u happy!
Uus moto on mul ka ( selle eest pean tänama Gretet) - Raske on võita inimest, kes ei anna alla!

    Mõnikord on meil piruka praks


Mõnikord torgib Mann mu veene

  Kevad on küll hilinenud, aga mis siis sellest ... Varsti tuleb suvi ja tundub, et iga päevaga läheb elu järjest kiiremaks. Kõik on samas nii põnev ning see hoiab meele ärksana. Mis siis toimunud on ? Kõigepealt muidugi kool - pooled eksamid on läbi ning edukalt sooritatud. Järele on jäänud veel paar tükki, neile lisaks veel kuu aega kooli ja algabki praktika. See tähendab, et suurem osa ajast veedan üle pika aja Otepääl. Peale selle sain FINALLY kätte juhiload. Nädalavahetusel Otepääl olles sain kõiki sõidutada. Halenaljaks oli muidugi see, et kui olin Siimu linna Matu uurde ära viinud, siis maja ees ütlesin veel talle " .. nüüd tuleb minu elu esimene täiesti üksinda sõit ...". Siim läks tuppa ja mina hakkasin hoovist välja tagurdama. Sõitsin 3 meetrit ja jäin lumme kinni. Istusin autos naerdes ja mõtlesin, et see ei saa lihtsalt võimalik olla .. Helistasin Siimule, kes siis tuli ja aitas mu välja. Midagi hullu ei olnud, juba kahe minuti pärast olin ma teel . Uue etendusega tulime ka välja. Nõudis palju tööd ja vaeva. Kaks etendust tuleb veel Genialistides. Kes tahab, tulgu vaatama. Kõige, kõige põnevam minu elus on hetkel siiski ärevus kultuuriakadeemia katsete pärast. Käisin eelkatsetel ning ma sain edasi !! Olin nii rõõmus, et ei suutnud terve päeva pisaraid tagasi hoida. Nüüd siis tegelengi enda ettevamistamisega suvisteks katseteks. Pean nö erialapäevikut, kuhu panen kirja oma loetud raamatud, tähelepanekud nendest , samuti ka etendustest, mida käin vaatamas ja üleüldse mõtisklusi. Teen kõvasti trenni, sest katsed hõlmavad ka nt cooperi testi or what ever ehk siis puht füüsilised harjutused on ka - tuleb tugev olla. Üritan siis võimalikult palju erinevatel kultuurisüdmustel käia. Tundub, et see aasta jääb kevad-suvine kollektsioon minu riidekapis kesiseks, sest kogu mu raha kulub piletite peale. Shit happens! Peale selle on mul veel suvel kaks pulma, mida tähistada - how cool is that. Seega põnev, põnev, põnev ja kiire on mu elu. Olen rahul - see vist ongi kõige tähtsam.

Maru tume on, aga mõte on tähtis. Tõmbasin vana bensuka juures kõrvale ja tegin pildi oma esimese, täiesti üksinda sõidu ajal!

"If we're all alone, then we're all together in that too!"

Lugesin täna Kertu Rakke raamatu "Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud" eessõna ja sulgesin kaane sama targalt kinni tagasi. Kirjutada raamat selleks, et lihtsalt ... kirjutada raamat. Feels like she's only in it for the fame!

"Ära kunagi unusta, et oled eriline ...

...nagu kõik teisedki !"

Täna sõitsin bussiga Tartusse. Terve buss oli täis ja samamoodi täis oli minu pea, mis pulbitses igasugustest mõtetest.

Ma istusin ühe kuskil 40ndates daami kõrval, kes ilmselt oli venelane, sest ta luges venekeelset raamatut. Tavaliselt Sa alati loodad, et bussis keegi sinu kõrvale ei istu. Tundub, et su isiklik ruum on kuidagi rikutud ning tahaks ju seal kahe tooli peal korraga lebotada koos oma kodinatega. Kuna täna oli aga buss puupüsti rahvast täis, siis pidin selle privileegi unustama. Seal bussis siis sõites ja istudes selle proua kõrval, mõtlesin, et tegelikult on väga hea kellegi kõrval istuda. Te ei pea üksteisele mitte midagi ütlema. Sa ei pea talle mitte midagi seletama ega põhjendama. Teie vahel on kahe võõra viisakus ja austus ning teid ühendab veel sama teekond. Elus vist ongi nii. Sa pead leidma endale inimese, kes istub sinuga terve teekonna koos. Te võite teha erinevaid asju, võibolla naerda, võibolla tülitseda ja nutta, aga ta istub su kõrval ikka edasi, sest Teil on ühine teekond ja ühine siht.

Arvasin, et ma jään alati kõige ja kõikide vastu protestijaks ja õigluse taganõudjaks. Mida aeg aga edasi läheb, seda rohkem mõistan, et elu lihvib ka minu nurgad. On see hea või halb, mine võta kinni. Ühest küljest on ju maailma vaja inimesi, kes seda paika üritaksid paremaks muuta ja kes on piisavalt julged, et ebaõigluse vastu kõva häälega võidelda. Samamoodi võitlesin ma ka blondeerijate, geelküünte ja tobeda reidikeele vastu. Maailm tundus palju must valgem kui nüüd. Piirid hägustuvad ning kõik on justkui hall mass. Arvan, et see on mõnes mõttes väga hea. Ma ei vaata enam seda mannekeeni sarnast tüdrukut kui mingit ebameeldivat usukuulutajat. Pigem tundub ta mulle kui eksinud hirv autotuledes, kes jookseb valgusvihus. Ainult et tema valgusvihuks on kaubamaja tuled ning tagant hirmutab teda auto asemel ühiskonna surve. Mul on temast kahju ning tekib tahtmine teda tagasi metsa aidata, et ta taasleiaks oma tee. Kas me aga saame kustutada neid massiivseid kaupluste tulesid? Ei. Me ei saa kustutada autotulesid, sest vastaseljuhul ei näe me teed ja ainuke võimalik variant on avarii. Iga hirv peab ise olema piisavalt nutikas, et ta hüppaks valgusvihust välja. Kui ta seda ei suuda, siis jääb meil üle lihtsalt vaadata, kuidas ta end surnuks jookseb ja talle kurvalt kaasa tunda. 

Niimoodi olen ma hakanud vaatama kõiki inimesi. Ma arvan, et see on hea. Mul on meeletult palju vähem arusaamatusi, tülisi, vaidlusi. Ma ei karju ega pahanda nende eksinud kitsekeste peale, vaid ma üritan neid puht südamest aidata.

Doris Kareva


***

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.