Täna sõitsin bussiga Tartusse. Terve buss oli täis ja samamoodi täis oli minu pea, mis pulbitses igasugustest mõtetest.

Ma istusin ühe kuskil 40ndates daami kõrval, kes ilmselt oli venelane, sest ta luges venekeelset raamatut. Tavaliselt Sa alati loodad, et bussis keegi sinu kõrvale ei istu. Tundub, et su isiklik ruum on kuidagi rikutud ning tahaks ju seal kahe tooli peal korraga lebotada koos oma kodinatega. Kuna täna oli aga buss puupüsti rahvast täis, siis pidin selle privileegi unustama. Seal bussis siis sõites ja istudes selle proua kõrval, mõtlesin, et tegelikult on väga hea kellegi kõrval istuda. Te ei pea üksteisele mitte midagi ütlema. Sa ei pea talle mitte midagi seletama ega põhjendama. Teie vahel on kahe võõra viisakus ja austus ning teid ühendab veel sama teekond. Elus vist ongi nii. Sa pead leidma endale inimese, kes istub sinuga terve teekonna koos. Te võite teha erinevaid asju, võibolla naerda, võibolla tülitseda ja nutta, aga ta istub su kõrval ikka edasi, sest Teil on ühine teekond ja ühine siht.